Ühel päeval jõudis meie juurde Monika. Juba esimesel vestlusel tundsime, et meie maailmad ühtivad kusagil erilisemas kohas kui argipäeva rutiin ja massitraditsioonid. Tänaseks on Monika teinud meie majas oma esimese suvemenüü ning juba kibeleb mõtetes sügisesse, kui maasikast on saanud jõhvikas ja kurgist kõrvits. Vestlesime ühel päeval nii haruldaselt igapäevase tralli kõrval Monikaga maast ja ilmast, püüdes aru saada, kust tuleb inspiratsioon ja jõud ning millest tuleb kokku õnn ja rõõm.
Inspiratsioonist.
Kõige paremaks inspiratsiooniks pidi olema tühi külmkapp ja kõht, sest siis on võimalik hakata looma. Monika ütleb, et toidutegemine polegi tema jaoks töö, sest ta loob igapäevaselt
toidust endale maailmale, kus talle meeldib olla ning pole vahet kas see on kodus või kohvikus. Peamiseks inspiratsiooniallikaks on muidugi loodus, selle värvid, muutumine ja saadused, aga ka naiselik tunnetus sellest, mis on ilus:). Nii jõudsid suvemenüüsse roosa granaatõuna vinegrett, graavilõhelt võib leida punaste-lillade värvibuketi ja kanakoiva confit istub erkrohelisel pehmel köögiviljade-salati padjal.
Lisaks loodusele on Monikal hinges ka oma vanaema, kelle põlle küljes rippudes avanes maailm hea söögi, selle tegemise võlude ja toidu nautimise juurde, kui oli väga selgelt paigas, mis detailidest see koosnema pidi, eriti kui suur hulk sõbrannasid külla tuli. Küsimuse peale, mida Monika vanaema köögist täna kõige rohkem igatseb, on vastuseks moora roog, see koore sees küpsetatud kana.
Menüü kokkupanemisest.
Toidumaailm on nii lai ja mitmetahuline – värviline, et ka kõige parema tahtmise juures ei saaks kokku panna menüüd, kus oleks esindatud kõikide lemmiklihad, köögiviljad, jne. Pigem peab lähtuma sellest, et midagi oleks kõigil võimalik leida ja menüü vahetamisel tuleb silmas pidada, et siis uued lihad/kalad/juurikad endale võimaluse saaksid. Alati aga peab menüüs leiduma taimetoitu ning gluteeni-laktoosivabu tooteid. Toidu maitsestamisel on vaja vaid soola, pipart ja ürte, aga kokku panemisel tasub austada traditsioone, olgugi, et oma kiiksud on lubatud.
Tänase menüü juures on Monika õnnelik kõige rohkem vast makrelli üle, mis nii ootamalt ületab meie majas lihasööjate arvu (olgugi, et mahekuklil maheliha miniburger meie oma ketshupiga on ka suur lemmik), aga eriliselt maitsev on ka kanakoiva confit ja küülikumaksa pasteet rabarberizeleega, mida käiakse ikka ja jälle tagasi maitsmas, kui korra proovitud.
Eelmistest radadest. Monika on pikalt töötanud Küprosel ja enne meile jõudmist vahetult enne ka Prantsusmaal, kus ta tahtis näha prantsuse köögi tegemisi seestpoolt. Ja nägigi ning sai teada, miks inimesed ei tahagi saada seda viimast tunnustust Michelini redelil ja kuidas on võimalik NOPi suurust kohta täita inimeste, aga teenindada ära ühe teenindaja ja kahe kokaga. Siinkohal saab nii selgeks, et nende jaoks, kel tahtmist ja võimeid, ei olegi olemas piire.
Suvest ja jõust ja õnnest. Suvi on käes ning Monika maitseid ja arusaamist toidust ja suvest on paljud saanud juba testida. Monika ütleb, et tema lemmikoht köögis on nn väljastusleti juures, kus ta saab iga roa ise sättida ja kindel olla, et see täpselt selline välga tuleb nagu vaja. Üks päev aga köögist välja tulles, otsisid ta hetkega üles ühed suure seltskonnaga sööma tulnud külalised, kes talle järgemööda kalli tahtsid tänutäheks teha. Kas saabki paremat tunnustust ja rõõmu oma tegemistest ette kujutada? Kui Monikaga suveunistustest rääkida, siis loodab ta, et saab näha palju tühje taldrikuid, mis saalist tagasi kööki jõuavad ja kui nende vahelt jõuab korraks põigata ka magamiskotiga metsa matkama, siis ongi kõik hästi.
Ilusat suve algust meile kõigile. Palju maitseavastusi, katsetamisrõõme ning head seltskonda hea toidu juures!
