Meil on ammu üks asi hingel ja nüüd siis teeme selle sammu ära. Me ei serveeri oma jooke enam kõrtega. Plastikkõrred ei hävine looduses nagu ka muu plastik. NOPi tegemise algusest oleme püüdnud valida pakendeid, mis loodusele võimalikult vähest kurja teeks ja see töö jätkub meil igapäevaselt, trotsides fakte, et biolagunevad plastikkarbid, kuhu oma salateid/võikusid juba 10a tagasi hakkasime panema, maksid 10x rohkem kui tavaplastik jne. Aga me usume, et kui me igaüks teeme midagi, et anda sellele imelisele planeedile oma elusolenditega võimalus jätkuks, siis kokku tuleb suur samm.
Seega, kui ilma kõrreta kuidagi hakkama ei saa, siis küllap me lahenduse leiame, aga muidu, ärge ehmatage, et meie joogid tulevad ilma kõrteta (taaskasutatud paberist salfkaga saab smuutivuntsid edukalt maha ja lusikas tuleb appi, kui smuutid paksuks jäävad). Ja hei, kas me kodus paneme mahla sisse kõrre?
Niikaua kuni meie mõtleme järgmist sammu, mida teeme, teie mõelge seda, et kui me midagi ette ei võta, siis on aastaks 2050 (meie ka veel näeme seda!) maailmameredes rohkem plastikut kui kala. Kuninganna Elizabeth pidi nägema dokumentaalfilmi plastikpudeli allaneelanud vaalapojast, kelle surm oleks võinud olemata olla ja lein, mis tema perekonda tabas, oleks võinud olla rõõm, et saada tõuge, keelamaks ära kõikides oma majades igasugune plastiku kasutamine.
Me kõik saame midagi igapäevaselt teha.
#stopsucking